Esimesed kohtumised viisid mind üle kuue aasta taas Trondheimi. Poole kuueks olin ma juba Tallinna lennujaama check-in ’is. Varahommikust kohvi juues tulid mulle korraga meede ajad, mil igal esmaspäeval tuli sellisel kellaajal end lennujaama vedada, et igal reedel alles kõige hilisema lennuga tagasi tulla. See oli naljakas tunne – segu tundest, mis pani õlgu võdistama, ja äratundmisrõõmust. Ainuke erinevus oli, et seekord sain ma koju tagasi juba samal õhtul, aga samuti pool päevast lennujaamades passides ja ikka kõige hilisema lennuga.
Mul oli meeles olnud, et Værnes’i lennujaam oli imepisike ja mitte just kõige modernsem. Ma ei mäletanud, et selles lennujaama oleks isegi korralik pagasilint olemas olnud, eelmisel korral oli mu kohver lihtsalt prõmaki tillukesest praost tulevalt lindilt justkui välja sülitatud. Mitte et mul seekord oleks üldse pagasitki olnud, kuid pagasilindid hakkasid lihtsalt silma. Ja rangem turvakontroll. Mind ei olnud enam ammu kõrvale kutsutud. Ilmselt mõjusin ma 12-kraadise ilmaga oma sandaalidega lihtsalt liiga kummalisena.
„Kust te tulete?“ küsis neiu.
„Eestist,“ vastasin mina.
„Miks?“
„Miks me Eestist tuleme?“ mõtlesin ma omaette, „sest me elame seal,“ kuid suutsin oma sarkasmi seekord hammaste taga hoida. „Miks mida?“ küsisin ma turvaneiult.
„Mida te Trondheimis teete?“
„Mida? Mida? Emigreerume!“ tahtsin ma talle vastata. „Selle pärast meil pagasit ka, peale käsipagasi, kaasas pole, sest me kolime siia, hakkama maksumaksja raha eest elama, võtame teie töö ära ja üleüldse…“
Loomulikult ei vastanud ma talle niimoodi, vaid hoopis: „Me läheme koosolekule.“
„Kuhu?“
„Siia lähedale ehitusplatsile.“
„Kauaks?“ pinnis turvanaine edasi.
„Viieks tunniks.“
Ilmselt oli ta nii täpsest vastusest üllatunud või oli tal hea meel, et me „koosolekule“ terveks ülejäänud eluajaks ei jäänud, et rohkem küsimusi tal ei olnud. Mina ja mu kolleeg olime saanud kooolekul viibimiseks viieks tunniks „linnaloa“. Kas meid oleks oodanud samasugune küsimusterahe, kui me oleks uuesti lennujaama ilmunud kuus tundi hiljem. „Miks te hiljaks jäite?“ oleks ta meilt küsinud, „kus te veel käisite? Miks te valetasite, et koosolek kestab viis tundi?“ Õnneks kestis koosolek neli tundi ja me jõudsime lennujaama tagasi „õigeaegselt“.
Võrreldes eelmise korraga oli Trondheim seekord hoopis teist nägu. Ei mingit Nidarosdomenit, ei jalutuskäike piki Nidaelva, ei Bakkelandi ega „õnne portaali“.Seekordne Trondheim oli ehitusplatsi, soojakute ja betooni näoga, porilombid ja teed olid betooniselt hallid ja kaetud killustikupuruga. Soojakukontori akende ees olid norrapäraselt mustrilised kardinad, aknast paistsid laual tuttava välimusega pakikesed, mis ilmselgelt sisaldasid lõunapausiks kaasa pakitud (pruuni) juustu- ja salaamivõileibu. Ehitusplatsil oli näha kümneid helkurvestides ja punastes kiivrites töömehi ringi siblimas. Jah, võib tõesti öelda, et seekordne Trondheim oli viimasest korrast üsnagi erinev. Kui välja arvata, et jälle kord torkasin ma oma riietusega silma. Norralased on teada-tuntud casual riietujad, ka ärikohtumiste jaoks ei pinguta nad riietusega rohkem kui igal teisel tavalisel tööpäeval, lipsu võib nende kaelas näha haruharva. Ja kuigi väidetakse, et naised kannavad tööl tihti seelikut ja pluusi, siis andke mulle andeks, aga mina ei ole seni näinud mitte ühtegi norra naist, kes oleks seelikuga tööl olnud. Kõrgetest kontsadest olen ma Norras ammu loobunud, kuid kleitidest ma loobuda ei kavatse. Isegi siis kui ma pean ehitusobjektidel turnima, sandaalides betoonilompide ja kruusa vahel liikuma. Ei! Kleidid vahetan ma välja alles siis kui ma näen kasvõi üht Norra naist seelikuga või üht Norra meest lipsuga tööl. Niisiis pole midagi imestada, et ma oma kleidi, sandaalide ja pärlitega ehitusplatsil silma torkasin ja teistest erinesin. Eriti kui viimaseks aksessuaariks ehitusel ringi jalutamiseks sai punane kiiver. Pärlid ja punane kiiver – nii jäin ma norralastele seekord meelde.
Sandaalides ja pärlitega mööda killustikuhunnikuid ja porilompe turnides mõtlesin ma tagasi oma haagiste-ajastule. Kui palju oli tegelikult muutunud! Ma mäletasin ebakindlat noort naist, kes suurema osa ajast vaikis, sest kartis midagi valesti öelda, ma mäletasin hirmu kui minult midagi küsiti, ma kartsin kogu aeg ja püüdsin võimalikult madalat profiili hoida. Nii kummaline kui see ka polnud, tundsin ma nüüd end palju enesekindlamalt, hoolimata sellest, et ka selles situatsioonis ei olnud ma varem olnud.
Paar aastat hiljem jätsin ma ehitusplatsile minnes pärlid hotellituppa.
