Site icon Eveliisi eluviis

Raha on oluline. Punkt.

Advertisements

Manjana  kirjutas rahast. Ma olen temaga nõus. Ebapärlikarp  kirjutas rahast . Ma olen temaga nõus.

Kuidas?

Minu sissetulek kukkus eelmisel aastaga kolm korda. Ma sain teada, et see ei olnudki maailma lõpp. Maailmalõpp oli see, et erinevad kohustused olid seotud kolm korda suurema sissetulekuga. Ei pea matemaatiline geenius olema, et saada aru, mis see kukkumine endaga kaasa tõi.

Aga jätame selle “kukkumise ja õppimise” klišee kõrvale.  Oletame, et ühel ilusal päeval lõpeb see “finantshädaorg” otsa. Ma olen tõepoolest saanud aru, et raha ei ole oluline. On nii palju muud, millele ei saa hinnasilti külge panna ja mis rõõmu pakuvad ning mida nautida tuleb. Need pisiasjad. Vaadake või meie muinasjutulist Norra kodu. Ajutine ja mitte meie oma, aga ei peagi olema, oluline on see, et me oleme saanud sellise võimaluse kogeda midagi sõnaseletamatut. Teate kui palju väikesi (tasuta) õnnehetki meie igas päevas on, selliseid, mida me isegi tähele ei pane? Toon näite. Lähete autoga ostukeskusesse, parkla on pilgeni autosid täis, te otsite vaba kohta ja ei leia, kuid siis täpselt õigel hetkel sõidab üks auto ära ja te saate ideaalse parkimiskoha. Olete te kunagi mõelnud selle peale, kui õnnelikuks selline pisiasi korraks teeb? Ma arvan, et teadlikult pole me selle peale mõelnud, eksju? Meie päevad on selliseid hetki täis ja kui need kokku lugeda, siis isegi üks paha päev saab hoopis teise jume.

Suguvõsa kokkutulek, kus maailma eri paikades elavad inimesed kokku tulevad, võib olla üks pisike õnnehetk argipäeva. Aga kuidas need maailma eri paigus elavad inimesed kohale jõudsid? Nad ostsid lennupiletid. Raha eest. 


Soome. Norra. Inglismaa.Austraalia. Ja keegi hoolitses toidu ja jookide eest. Me ei küttinud grillvorsti ja šašlõkki, liha selleks tuli turult. Kook oli ise küpsetatud, aga keegi ei kloppinud “nigadi-nagadi koorekest”, et võid ja vahukoort saada. Vein tuli poeriiulilt. Raha eest.

Ma olen mingil määral ka nõus, et inimesed, kes pingutavad VAID raha nimel on kurjad ja õnnetud inimesed. Ma olen selliseid inimesi kohanud. Nendel jääb elu elamata, sest..vaadake, isegi kui neil on KÕIK asjad olemas, siis nad ei tarbi/kasuta neid, sest need on NII kallid ja nendega võib midagi juhtuda.*

Teiselt poolt arvan ma, et rahaga kaasneb siiski vabadus ja rahulolu, mida ei ole inimesel, kel raha kunagi ei ole. Ehk siis kui sa ikka kogu aeg pead mõtlema, kuidas elekter saaks makstud, söök lauale, lapsele talvejalanõud, siis muutud ikka kurjaks küll. Teed ja teed, aga ei venita välja. Mulle meeldib selline film nagu “Karu süda” – jõukas mees loobub kõigest ja leiab metsas elades enda tegeliku mina ja õnne. Me ju ei kujutaks päriselus sellist stsenaariumi ette, et me kõik koliks metsa elama, loobuks maisest varast, elatuks korilusest, kannaks ühtesid ja samu pükse terve sajandi, magaks mättal, peseks end vihmavees ja nii edasi ja nii edasi. Vahelduseks oleks selline ekstreemsus ehk  huvitav, aga kui elustiil…Prrr! Ma ei pea end halvaks inimeseks, sest mulle meeldib teatud luksus. (Soe) vesi, elekter, voodi, toit, mida ei pea ise küttima ja nülgima.

Mind teevad alati õnnelikuks lilled. Ma ei tea, mis värk nende lilledega on. Aga mu jaoks ei ole maailmas kunagi liiga palju lilli. 

Mul võivad küll olla fantastilised sõbrad ning minu elutoa aknast avanevad maalilised vaated, kuid nendega arveid ei maksa. Arvete mitte maksmine = võlad = stress. On ütlus, et “see, kes ütleb, et raha eest ei saa õnne osta, on vales poes ostelnud”, mina ütlen, et see, kes ütleb “rahata olek ei tee õnnetuks, ei ole kitsikust tundnud” või sipelnud kohustuses ja võlgades. Isegi kui see inimene suudab nautida asju, mida saab tasuta, siis tahes tahtmata pressib peale see osa, kus raha on oluline ka pisiasjadeks. Sõida rattaga looduses = sul on ratast vaja = selleks on raha vaja; küpseta kooki = sul on vaja pärmi/šokolaadi/rosinaid = sul on vaja raha, maksa elektriarve = sul on vaja raha, maksa ära lasteaiamaks = sul on vaja raha, maksa ära kodulaen = kui ei maksa, läheb sundmüüki = sa saad võlgades ehk vabaks = jääd koduta = stress. Inimene, kes selliste muredega peab päevast päeva tegelema ei saa olla täielikult õnnelik ja vaba.

Lisaks sellele meeldib mulle lugeda raamatuid, käia kinos, teatris, kontsertidel, reisimas. Ilma rahata seda endale lubada ei saa. Muidugi saab ise ka kino teha, aga kaua sa ikka viitsid. Ma arvan, et inimesed, kes kunagi ei käi teatris, reisimas, muuseumis jäävad paljust ilma, nende maailmapilt on piiratud ja nad ei näe värve (jätsin parasiitväljendi kasutamata) musta ja valge vahel.

Ilma rahata seda ei saa. Ma oleks õnnetu kui ei saaks endale selliseid asju lubada. Ma pole aasta aega ühelgi kontserdil käinud. See teeb mind nukraks. Seega raha on vajalik. Raha teeb õnnelikuks. Punkt.

Nüüd hoopis teine teema on KUI palju ja MILLE jaoks raha vaja on. Ma olen alati öelnud, et töö peab olema vahend elamiseks, mitte elu töötamiseks. Irooniline minu suust, kes end kuni senini on suuresti läbi töö identifitseerinud ja ei rõõmusta millegi üle rohkem kui näeb, et pikka aega pingutamine hakkab vilja kandma, aga ma olen õppinud leidma tasakaalu selle vahel, milleks raha vaja on ja milleks teda absoluutselt vaja pole.

Me tahame liiga palju ASJU. Ja vot ASJU meile vaja ei ole. Vähemalt nii palju kui me arvame. Muidugi ka selles väites on juba vastuolu. Viimati sain ma teada, et asjad, mis jäid restorani, on inimesed MULLE tagasi ostnud. Tuttav saatis mulle pildi kolmest vaasist, mis ta minu jaoks oli ostnud. “Aga toda raamatut ma ei leidnud,” kirjutas ta. Kolm päeva hiljem kirjutas õde mulle, et keegi tema tuttav oli TALLE selle raamatu tagasi ostnud. Need asjad tegid mind rõõmsaks. Asjad teevad meid ka rõõmsaks. Ma ei hakkaks ju nutma kui keegi mulle uue Fjällräveni kingiks? Uue duššikabiini/vanni? Uue saunaahju? uued tossud? Uue lõhna? Ikka oleks rõõmus. Kas need oleks eluks hädavalikud? Ei, ja nende saamine ei ole eesmärk omaette, kuid…saate aru küll. Mingi seos asjade ja õnne vahel siiski on.

Ma sain kingituseks vanaaegse serviisi ja hõbedased salvrätihoidjad.  Need tegid mind rõõmsaks. Õnnelikuks. Tol hetkel tundus, et õnn on just nende taldrikute kaugusel. 

 Raha ei tee õnnelikuks, aga õnnetuks ta ka ei tee. Piisavalt on raha vaja. Kui on liiga palju, on teistsugused mured. Kui liiga vähe, on ka mured. Aga mis on piisav? Mina oleksin rahul kui mu sissetulek oleks kuus 2500eurot. Ulme? Ma ei tea. Ma töötan selle nimel. Aga mitte rohkem kui vaja. Sest muidu jääb elu elamata. Ma ei taha kunagi vaadata oma elule tagasi ja näha, et olen vaid tööd teinud. Ma tahan mälestusi. Ma tahan Idaga Lilleputthammerisse minna. Selleks on raha vaja.

Mu meelest aga on kurb lihtsalt see, et inimesed kipuvadki tööst ja asjadest ja rahast valesti aru saama. On okei tööd rabada. On okei endale osta asju. On okei olla jõukas. On okei, millegi poole püüelda. Aga EI OLE okei kogu aeg vastata “ma ei saa, ma pean tööd tegema, mul on tähtaeg kukil.” Nii läheb elu mööda. Halvimal juhul kaasnevad stress ja haigused.  Mul on ka hetkel VÄGA palju tööd teha, vana mina oleks öö otsa üleval olnud ja vaid tööle keskendunud. Aga mul on ka perekond ja kodu. Oluline on leida tasakaal. Me vaatasime eile “Jääaeg 4”, sõitsime rattaga 12 km ja täna hommikul ärkasin ma puhanuna ning asusin tööd tegema. Ma oleks võinud Idale öelda “Emme, ei saa praegu, ära sega, mul on vaja tööd teha”. See oleks minu arvates vale.

Mul ei ole Eestis ratast. See teeb mind õnnetuks

*Ma tunnen muidugi ka inimesi, kes justkui töötavad 24/7 ja kelle pangakontod on rahast lõhki, kuid nad on kõige soojemad ja siiramad inimesed, keda ma tunnen. Samuti oskavad nad elu nautida.

 

Exit mobile version