Kirjanduse loengud olid põnevad. Mu mõtted, mis muutusid juba pärast esimest nädalat norrakeelseteks, keerlesid kirjanduse ja õppetöö ümber. Erlend Loe, oli tol kõige kuumem sõna moodsas norra kirjandusloos; esimene loeng, kus temast juttu tuli, haaras mind nii endaga kaasa, et lisaks analüüsiks kohustusliku ”Naiv.Super” läbi lugemist, lugesin ma ühe hingetõmbega läbi ka kaks teist romaani – ”L” ja ”Tatt av kvinnen”. Nii nagu Lillehammeris olin ma olnud võlutud Jacob Weidemannist, sai Oslos minu esimeseks armastuseks Erlend Loe. Mulle meeldis tema stiil, tema huumorimeel, tema lapsemeelsus. Ta pani mind mõtlema ning avas mu silmad – ma sain aru, et elu nautimiseks tuleb säilitada teatud kogus lapsemeelsust ning kõige olulisem ei ole alati olla kõige parem, alati teistest tublim, piisab sellest, et teha seda, mida meeldib, entusiasmi ja kirega, olla täis avastamisrõõmu ja õppida eksimustest, kuid mitte alla anda. Ma oleks tahtnud temaga olla kaasas ekspeditsioonil, kus ta sõpradega otsustas tõestada, et Thor Heyerdahl oli oma teoorias eksinud ning et esimesed Polüneesia elanikud ei sõitnud üle Vaikse ookeani mitte balsapaatidega, vaid uiskudel. Milline oivaline teooria! Tõsi, ilmselt ka ulmeline ja nagu romaanist ”L” selgus ka võimatu tõestada, kuid geniaalne näide sellest, et mitte millegi ees ei tasu risti ette lüüa. Mulle tundus, et ma sain tema romaanidest elurõõmu – ja jõudu.
Ma ei peitnud end vabadel hetkedel raamatukogusse ega istunud vaid kodus raamatutes tuhnides, ma olin otsustanud inimeste, kaastudengite seas olla. Ma avastasin, et norralased ei ole üldse nii kinnised ja skeptilised kõige uue ja teistsuguse suhtes, nagu mulle Lillehammeris elades mulje oli jäänud. Tudengid Oslos olid hoopis teisest puust, nende maailmavaade oli avatum, nad olid palju sõbralikumad ja siiramad, nendes oli midagi suurlinlikku. Tänu nende suhtumisele muutusin ka mina palju avatumaks. Me veetsime ülikooli kantina’s või pargis tunde lobisedes maast ja ilmast. Loomulikult tuli ka nüüd t mul Eestist rääkida, kuid mitte kordagi ei kohanud ma siin suhtumist, et olles Eestist olen ma ilmtingimata vaene ja otsin endale Norrast meest, et Eestist minema saada. Vastupidi – Tallinn oli norralaste seas muutumas populaarseks reisisihiks ja paljudel mu ülikooli-sõpradel leidus Eesti, see tähendab muidugi eelkätt Tallinna, kohta vaid kiidusõnu. Isegi nii palju, et erinevalt eelmistest aastatest, kui ma tundsin, et pean Eestit pidevalt paremaks ja kaunimaks rääkima, hakkas mul nüüd kiidusõnu kuuldes isegi piinlik. Vastupidiselt Lillehammerist, kus inimesed olid kinnised ega tahtnud „sissetungijaid“ kergelt omaks võtta, olid inimesed Oslos avatud ja hoopis teistsuguse ellusuhtumisega. Võib-olla olid nad Lillehammeriga võrreldes ka veidike arrogantsemad ja pidasid end teistest paremaks, kuid see oli nende muude meeldivate iseloomujoonte juures nii tilluke miinus, et ei häirinud mind karvavõrdki. Pigem mulle meeldis nende edasipüüdlikus ja ambitsioonikus. Kõik, kellega ma Oslo ülikoolis tuttavaks sain, teadsid, et neist saavad advokaadid, arstid, kirjanikud, poliitikud. Ma ei saa väita, et neist hiljem tõepoolest advokaadid, arstid, poliitikud võisid saada. Või kirjanikud. Kuigi kirjanikke on Norras palju. Väidetavalt rohkem kui elanikke.
Koolivälise aja eelistasin ma uutest sõpradest vaatamata veeta pigem üksi. Mulle tundus, et suhtlemist läheks liiga paljuks ja pealegi meeldis mulle just omal käel linnas ringi tuiata. Esimesed korrad, kui ma Oslosse sattusin, olin ma selles linnas üsna pettunud olnud. Selles linnas puudus erinevalt teiste suurlinnadega võrreldes eripära, see tundus mulle liiga igav ja korrapärane, näota linn. Rooma, London, Stockholm olid Osloga võrreldes meeldejäävad ja tagasikutsuvad, Oslo ei tekitanud aga mingeid tundeid, veel vähem tunnet, et ma tahaks selles linnas kauem aega veeta. Ma olin otsustanud Osloga tuttavaks saada ning jõuda selgusele, kas linn tõepoolest on igav ja meeldejäämatu või olin ma linna lihtsalt liiga vähe näinud. Pärast kooli sõitsin ma mõnel pärastlõunal T-bane’ga kesklinna, Karl Johanil asuva Oslo ooperini ning püüdsin Karl Johanilt kõrvalt tänavatele jalutades linnas ära eksida. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud, jäi mulle mulje, et Oslo tänavad on +/- süsteemis ning kõik teed viisid tagasi Karl Johanile. Kesklinnas oli võimatu ära eksida, alati jõudsin ma tagasi välja juba varem tuttavate paikadeni, eemalt paistis alati, erinevast küljest, kas kuningaloss, Oslo ülikooli juurateaduskond, Stortinget, Norra parlamendihoone, katedraal, Oslo S ja Oslo City. Mõne aja pärast teadsin ma iga väikest kõrvaltänavat Oslo S-i ja Karl Johani lähiümbruses.
Huvitav, et kesklinnas, kus ma teadlikult tahtsin ära eksida, et linna erinevaid külgi avastada, ei õnnestunud mul see mingil moel, kuid esimesel koolipäeval kui ma olin kaardilt järgi vaadanud täpse teekonna Majorstuenist Blindernini õnnestus mul kooli jõuda kõige suurema ringiga, mis üldse oli võimalik teha, vahepeal lootusetult ära eksides.
Tänu oma tillukestele pärastlõunastele jalutuskäikudele avastasin ma kõrvaltänavatest imelisi väikeseid kohvipoode, sealsed kohviaroomid lausa kutsusid sisse astuma. Mulle meeldis seal mööduvaid inimesi, kiirustavaid kohvijoovaid või ajalehte sirvivaid ning baguette nautivaid inimesi jälgida. Mulle sai traditsiooniks neis kohvipoodides enne koju jalutamist juua üks suur cafe latte ja süüa sinna kõrvale ahjuvärske kaneelikukkel. Kaalu pärast ei muretsenud ma enam ammu. Esiteks olin ma pärast juhtunud õnnetust nii palju kaalus kaotanud, et mul oli hea meel, kui kaalule astudes lisakilosid nägin ja teiseks ei olnud võimalustki, et ma väga palju juurde võtaksin, sest oma avastusretkedel jalutasin ma mõnel päeval kuni kümme kilomeetrit. Tundus, et ma olin avastanud tervislikku kombinatsiooni rämpstoidu armastuse ja kehakaalu hoidmise vahel.
Lisaks sihitule kesklinnas jalutamisele ning kohvipoodides aja surnuks löömisele leidsin ma siiski tee ka Oslo ülikooli raamatukokku. Teisel kursusel olime me Tartu ülikoolis põgusalt tutvust teinud Henrik Ibseni loominguga, veidi varem olin ma Oslo Rahvusteatris käinud vaatamas Ibseni „Metsparti“ ning järsku ühel hommikul Blinderni poole sõites, sähvatas mul peas, et mu bakalaureusetöö saab olema Ibsenist. Mis sellest, et kooli lõpuni oli veel kaks aastat aega, otsustasin ma hakata koguma materjale, mida oma lõputöös kasutada. Ma sattusin Ibsenist pöörasesse vaimustusse, erilisse vaimustusse sattusin ma sümbolitest, millest kõik Ibseni teosed kubisesid ja millest arusaamine esimese hooga oli kui ristsõna lahendamine.