Ühel kaunil reede õhtul astusin ma üle mitme kuu viimast korda Gardemoeni lennujaamas Tallinna lennule. Esmaspäeval ei pidanud ma enam tagasi minema. Betty ja Halvar pidid nüüdsest ise hakkama saama ning mina sain pöörduda tagasi oma argipäeva. Mõnda aega oli lausa harjumatu, et ma ei pidanud igal esmaspäeva hommikul enam lennujaama sõitma, vaid läksin tavalise inimese kombel kontorisse. See nõudis harjumist, aga ma olin rahul. Ma sain tegeleda ka millegi muuga peale haagiste, mul jäi aega üle isiklikuks eluks. Mitte väga palju hiljem jäi mulle isiklikuks eluks veelgi rohkem aega, ühtäkki olin ma ettevõttes  muutunud üleliigseks.  Ühelt poolt olin ma vihane kui herilane ja haudusin kättemaksuplaane. Teisalt olin ma haavunud ja solvunud, ma tundsin, et mulle on liiga tehtud, minuga ebaausalt käitutud. Ometi tundsin ma sees ka mingit kergendust, otsekui oleksin vabanenud raskest koormast või vangipõlvest. See oli kummaline segu tuhandest erinevast tundest. Kõige raskem neist tunnetest oli tunne, mida ma salaja oma südames kandsin ja millest ma mitte kellelegi ei olnud julgenud rääkida. Hoolimata kõlavast ametinimetusest, millega ma koduste tuttavate ees uhkustada sain, olin ma nende kuude jooksul aru saanud, et mind ei olnud kogu selle aja vältel keegi tõsiselt võtnud. Ma olin olnud lihtsalt üks 25-aastane blond tüdruk, mitte tõsiseltvõetav tegevjuht. Ma ei saa muidugi öelda, et põhjus teiste suhtumises oli, minu oma ebakindlus tegi selles suure töö ära, kuid üldiselt olin ma aru saanud, et vähemalt sel ajal ei sobinud ma tõsiste meeste maailma tõsistel teemadel rääkima. Ma sobisin paadimessile kogemata „striptiisi“ tegema. Ma oleks pidanud olema kordades enesekindlam, et tol hetkel Norras läbi lüüa. Salaja ja sisimas tundsin ma end läbikukkujana.

Ja mul oli siiralt hea meel, et ma olin Norrast pääsenud. Norra mida ma varem nii palavalt olin armastanud, oli mulle muutunud vastumeelseks ning muutunud teist nägu. Mulle ei meeldinud Norrat vihata. Ja ma lootsin, et Norrast mõneks ajaks eemale saades läheb Norra mu jaoks õige pea tagasi „oma nägu“ – 17.mai, lompede ja rahvarõivastesse riietatud Norra nägu. Oma kibestumise ja pettumise taga ma seda muidugi ei uskunud.

Vaikselt ja omaette ütlesin ma Norrale hüvastijätuks „Takk for meg! Kas me veel kohtume, ma ei tea…“

Huvitav kuhu see kott saanud on? Ma kannaks seda uuesti hea meelega…

Kolm aastat hiljem olin ma uuesti tagasi.

M seisin jälle kord oma kohvritega „tiigrilinnas“, nagu norralased Oslot hellitavalt kutsuvad. Rong pidi väljuma kümne minuti pärast, ma oleksin pidanud kiirustama, kuid seisatasin hoopis viivuks. Otse ees tervitas mind Karl Johani nimeline peatänav, vasakul käel oli ikka omal kohal Oslo City kaubanduskeskus, kus ma nii paljud oma säästud olin laiaks löönud, Oslo S-i esisel väljakul jälgis möödujaid tiiger. Ma olin kogu aeg mõelnud, miks see tiigri kuju seal seisis, kuid mul polnud kunagi olnud meeles seda järgi uurida. Minu kõrval istus kivitrepil noor boheemlasliku välimusega tütarlaps. Ilma pikemalt mõtlemata otsustasin ma temalt küsida, kas ta teab, miks see tiiger siin seisab. Tütarlaps naeratas ja vastas, et see peaks külastajatele suurlinna halastamatust tutvustama. Tegin suured silmad ja jäin talle rumalalt otsa vaatama.

„Jah,“ naeratas ta, „ma saan aru, et seda on raske uskuda, võttes arvesse, et Oslo on ilmselt üks maailma turvalisemaid suurlinnu. Aga, vaata, see on tegelikult alguse saanud Bjørnstjerne Bjørnsoni luuletusest, kus tiiger, see tähendab suurlinn, ründas hobust, see tähendab Bjørnsoni, ja kunagi siis võis ju linn tõepoolest hirmuäratav olla.“

Ahh, Bjørnstjerne Bjørnson! Kui kaua ma polnud seda nime kuulnud! See kõlas nagu muusika mu kõrvadele. Ja kui veider, et ma varem polnud huvi tundnud, miks Oslot tiigrilinnaks kutsuti. Mis enamgi, mitte ükski norrakas polnud mulle seda lugu rääkinud. Ometi on nad ju rohkem kui varmad alati ja igal võimalusel tutvustama oma maa kultuuri-ja ajalugu. Igal juhul tänasin ma tütarlast ja jäin mõtliku pilguga tiigrit vaatama.

„Ja nagu sellest veel vähe oleks,“ hüüdis tütarlaps mulle järgi, „meil on Oslos lõvid ka!“ Esimese hooga ei saanud ma aru, mida ta mõtles, kuid siis taipasin. Tõepoolest Norra parlamendihoone peasissepääsu valvasid kaks mürakat lõvikuju. Ei tea, mis nende lugu võiks olla? Ma ei hakanud tütarlast uute küsimustega tüütama. Las lõvid jääda mõneks teiseks korraks.

Väljas hakkas hämarduma, kevade saabumisega olid tänavatele taas ilmunud kerjused ja narkomaanid. Igas normaalses seisundis inimene oleks seda pidanud üsna trööstituks vaatepildiks, mina aga lihtsalt seisin ja ahmisin endasse kevadist õhku ja öise linna tulesid. Mu hinges valitses kummaline rahulolutunne ja ma naeratasin. „Kas mäletad mind?“ küsisin ma mõttes linnalt. „Ma olen tagasi!“

Ma olin tõepoolest tagasi ja esimest korda kogu oma Norra elu jooksul iseseisvalt. Ma ei sõltunud mitte kellestki, keegi ei olnud mulle vastu tulemas, keegi ei olnud mind ootamas, ma ei pidanud kellegi järgi ootama. Mul oli teada vaid oma ööbimiskoha aadress ja mul polnud õrna aimugi, millise bussi või rongiga sinna saab, kuid ometi tundsin ma end enesekindlalt ja rahulolevamana kui kunagi varem, just nagu ma teaksin täpselt, kuhu ja miks ma lähen. Enesekindla sammuga suundusin ma Oslo S raudteejaama ning uurisin infotabelilt, milline rong võiks minna Hauketo poole. Just nimelt Hauketo piirkonnas Søndre Nordstrand linnaosas oli mu „uus kodu“ mind ootamas.