Kui ma aeg-ajalt ei oleks ikka sama sarkastiline, ärrituv, vihastav mina, siis ma julgeks öelda, et midagi on minuga väga valesti. Juba teist päeva oleme me Idaga rattaga sõitmas käinud, mõlemad päevad 12 kilomeetrit (mis minu jaoks on juba täielik eneseületus) ja ma tunnen, et see olen aina rohkem ja rohkem mina.
Sõidad mööda külavaheteid, omades mõtetes, teed peatusi, korjad lilli, paitad lambaid (kas ma pean siin kohal üldse ütlema, et ma olen siiani loomi, välja arvatud koerad-kassid, kartnud?), jõuad…hmmm…kuhugi ja naudid lihtsalt loodust. Norra eeliseks on see, et vahet ei ole, kus pärapõrgus sa ringi ka ei sõidaks, ikka jõuad varem või hiljem mõne hingematva vaatega kohani.
Veel umbes aasta tagasi poleks ma millegi sellise peale küll vabatahtlikult tulnud. Veel umbes pool aastat tagasi vaatasin ma lastetooliga rattaid ja mõtlesin, et kuidas kurat niimoodi võimalik sõita on, MINA raudselt EI saaks hakkama. No ja siin ma nüüd siis olen.
Kui meie elu meid nüüd Eesti tagasi viib, siis just sellistest rattasõitudest hakkan ma puudust tundma. Hahh, meil pole Eestis isegi rattaid, nii et mugav vabandus, miks mitte liikuda, on kohe varnast võtta…
*Imal tsitaat, on. Ma olen nõus. Aga kuidagi sobis, sest eile kui ma hakkasin pilte tegeme, avastasin ma, et mälukaart jäi koju. Täna ei olnud mõtted ja kohad enam samad. Eilsed pildid salvestusid ühele teisele mälukaardile;)
There is something wrong with me. If also my sarcasm and getting upset way too easily would have disappeared, I think I would need to go to the doctor’s. I sometimes don’t recognize myself. Who is this person riding a bike volunteerily two days in a row? Taking photos, petting the sheep, collecting flowers, taking small breaks. Is it me?
I think a year ago there would not be a chance to get me on a bike to ride 24km just somewhere. For fun. Half a year ago I was looking how people were riding bikes with children sitting in their seat and thought how is this possible, I could never do this. And what am I doing now?
The best thing about Norway is that no matter where you go, there is sooner or later a beautiful breathtaking place to find. If we now will leave Norway, this is what I am going to miss most. And we don’t even have bikes in Estonia, so knowing me, in a few months this lazy me finding excuses to not move her fat ass will return.
*The quote is cheesy I know, but also so right. Yesterday when I wanted to take photos I discovered I didn’t take memory card with me, and today the mood and places and views were not the same. Yesterday’s views were captured on a different memory card;)